Samm-sammult

26. juuli
*
RAAMAT VALMIB .... panin endale mingi vahetähtaja. Tahaksin esimese käsikirja augusti lõpuks valmis saada. Et utoopia?

Eile kirjutasin mitu tundi. Peamiselt erinevaid lõike ja tükikesi Aino päevikust - neid, mis mu enda mõtetega sünkroonis või mõnes muus mõttes äratundmist tekitasid.
Mitu tundi istusin vagusi paigal ja lihtsalt trükkisin.

22. august
*
Mu mõtted liiguvad peamiselt raamatu kirjutamise suunas. Raamatu ja enese erinevate realiseerimise võimaluste suunas.

Hetkel püüan mingeid visioone leiutada ja esile kutsuda. Visioone, et mis edasi. Suvi kaob märkamatult nagu õhtune päike, mis ülihelikiirusel silmapiiri taha, mere sisse, kukub...
Olen siin majas elanud 4 päeva vähem kui 3 kuud.

Tean, et kõige olulisem on otsustada, mis on kõige olulisem, aga mis siis ikkagi on kõige olulisem?
Käisin ujumas. Nagu tavaliselt, ujus sealsamas ka luigepere.
Perekond, kes päevast päeva siin ees madalas lahesopis lihtsalt kulgeb?
Miks mina ei oska sedasi kulgeda?
Miks ma isegi puhkepäevade hommikul ärevana ärkan ning esimese asjana mobiili järele haaran, et kellaaega vaadata. Kellaaega, et teada saada, ega ma kogemata liiga kaua ei maganud?

Õhtul käisin jalutamas, üle tunni aja jalutasin. Otsustasin ühe hoone üles otsida, mille täpse asukoha üle ma juba mõnda aega dilemmatan. Need otsingud viisid mind kastini, mis oli värava taha tõstetud, kõrval silt "Võta kaasa". See oli vanu raamatuid täis.
Algselt kummardasin ning valisin sealt ühe muinasjuturaamatu ning väikese "Minu Palve" raamatu, kuid siis, saades aru, et neile oli juba varem natukene vihma peale sadanud ning tundes, kuidas hakkas taas tibama, haarasin terve kasti sülle ning tulin kodu poole.
Praegu on alumise korruse 2 lauda raamatuid täis laotud. Hmm, päris põnev, kas pole? Ses mõttes, et kes ütles, et tasuta lõunaid pole olemas?