Aino Kallas "Jäätnud šampanja" Päevaraamat aastaist 1907-1915Aino Kallas, kes elas päeviku kirjutamise ajal aastail Tartus, võttis innukalt osa Eesti kirjanduselust ja võitis tunnistuse oma Eestiainelise loominguga. Olles enda kui kirjaniku suhtes nõudlik, vajas ta samas oma ande mõistjat ja toetajat - kaasamõtlejat inimest, kelleks oleksid võinud olla Juhan Luiga ja samuti Jaan Tõnisson. Talle oli küll ka selge, kui ohtlik võib olla liigne lähenemine neile. Enda iseloomustamiseks on ta A.Kallas kasutanud G. Byroni "Don Juani" ühe tegelase sõnu: "Naine kui jäätnud šampanja."
AINO KALDA KASVUAASTAD"Aino Kallas oli kirjanik. Ta tahtis seda olla, tal olid suured eeldused, harukordne anne ja töötahe, mida tunnistab ta kirjanduslik karjäär. Aeglaselt ja piinarikkalt on ta otsinud oma sisimat loomingulist mina, sest ta on kogu aeg tundnud, et just kirjanikuks olemine on ta kutsumus. Otsesõnalisi tunnistusi selle kohta leiab igast ta eluperioodist.
"Aga mulle tundub, nagu võiksin anda kõik, ohverdada kõik, et õnnestuda kunstnikuna. Sest seda on elu mulle siiski veel võlgu." Need on read päevikust 30. oktoobril 1915.
Päevik üldse, see Aino Kalda päevikuköide eriti, on eeskätt piinavate mõtete ja tusatundide kaaslane. Aino Kalda arvukad kirjad samast perioodist jätavad ta elust rõõmsama ja tasakaalukama mulje, täiendades nii pilti ta keerukast ja varjatud siseelust."
Sirje Olesk
No comments:
Post a Comment