SL Õhtuleht
Aino Kallas - jumalanna, inimene või libahunt? I
20. november 1997
Ilmus Kai Laitise uurimus Aino Kallase loomingu peateemadest ja taustast. Teisipäeval esitleti Soome Instituudis kirjastuselt Sinisukk ilmunud Kai Laitise koguteost "Aino Kallas". Raamat, mille kallal Laitinen töötas 40 aastat, ilmus Soomes kaheköitelisena, Eestis aga üheköitelisena ja peaaegu 700-leheküljelisena. Teose on tõlkinud ning autori nõusolekul Eestile kohandanud Sirje Kiin.Avaldame siinkohal esimese osa kirjanik Maimu Bergi ettekandest raamatu "Aino Kallas" esitlusel. Teine osa ilmub homses Sõnumilehes.
"Me kõik oleme tulvil igatsust ürgse järele. See on kiusatus, mille vastu on vähe kultuurseks ja kombekohaseks peetavaid vastumürke. See on iha, mida meid on õpetatud häbenema. Oleme kasvatanud oma juuksed pikaks, et peita nende alla oma tundeõhetust. Aga sellegipärast varitseb ürgnaine ööd ja päevad meie selja taga. Kus me ka ei viibiks, ikka luurab meid tema vari, mis ilmselt on neljajalgne."On see katkend Aino Kalda "Hundimõrsjast", tema esseest "Naine, kel olid ajud" või päevikutest? See tekst on kirjutatud siiski pea 100 aastat hiljem kui esimesed sissekanded Aino Kalda päevikutesse ja ligi 70 aastat pärast "Hundimõrsjat". Autor on ameerika filosoof ja naisuurija Clarissa Pinkola Estés.Nõnda võime ehk öelda, et Aino Kallas oli sõnajulguselt ligi sajandi jagu oma ajast ees ja mõtteid, mis 1990. aastate alguses maailmas palju vastukaja tekitasid, mõeldi Soome lahe kaldal juba 1920. aastate alguses, kui Kallas oma hiljem "Surmavaks Eeroseks" nimetatud triloogiat kirjutas. Või tegelikult varemgi, kui ta oma päevikumärkmeid üles tähendas.Ilukirjandus on taandunud pihtimusliku ees. Päevikud, kirjad, mälestused, elulood, biograafiad, esseistika, teatmeteosed - tundub, et mida aeg edasi, seda enam tõrjuvad just need lugemislaualt kõrvale ilukirjanduse. Kas ei rahulda inimkonda, vananedes aina skeptilisemaks muutuvat, kirjaniku fantaasiaga tembitud tõelikkus või ei suudeta enam uskuda väljamõeldud maailmadesse, nagu ammu ei usuta muinasjutte. Või ollakse ehk tuimaks muutunud naudingute suhtes, mida ilukirjandus pakub, sest muid naudinguid tuleb aina juurde? Praegu on huvitav lugeda Albert Camus järelejäänud käsikirja põhjal välja antud autobiograafilist romaani "Esimene inimene" ja küllap oli selle raamatu ootamatu ilmumine mõne aasta eest omamoodi aja märk - kirjanduslikult valmistab see Camus imetlejaile ehk pisikese pettumuse, köites seda enam oma pihtimusliku tõepäraga. Me loeme Kafka kirju Milenale, tema kirja isale, mida ta ilmselt avaldada ei mõelnud, meid huvitavad Thomas Manni eraelu või Ingeborg Bachmanni salapärane surm, või ka meie oma Barbaruse saatus, rohkemgi, kui see, mida nad kirjanikena pakkunud. Rääkimata kommertskuulsuste elulugudest, mille all on lookas kogu maailma raamatupoodide letid.Soome viimaste aastate raamatuturul on elevust tekitanud Pekka Tarkka Saarikoski-uurimus, aga ka Riitta Uosukaise või Aila Meriluoto pihtimuslikud mälestused ning kõige värskematena - raamat kindral Airost ja muidugi Seppo Heikinheimo memuaarid. Eesti rahvas neelab kolmapäeviti Kroonikat. Ja küllap võib näiteks Erica Jongi või Andre Makini romaanide menu põhjendada ka selle enesepaljastuslikuna tunduva avameelsusega, mida neist leiab.
Jumalanna või inimene.Eelöeldut arvestades ei ole vist tänuväärsemat autorit kui Aino Kallas, kellelt lisaks tema ilukirjanduslikule loomingule on lugejale jäänud ta päevikud ja mälestused ning kelle kirjavahetus poolõe Helmi Krohni ja sõbratar Ilona Jalavaga on Soomes ilmunud kahes paksus kommentaaridega varustatud köites. Naine, kelle hingesopid on nii põhjalikku läbivalgustust leidnud, et tundub lihtne autorit ka ilukirjanduslike tegelaste tagant ära tunda. On isegi kõhe, et üks elu, mis mitte väga ammu ja hoopiski mitte kaugel meist elatud, on meie ees nii nüanssideni avatud. Meie endi esivanemate ja lahkunud sugulaste fotod kõnelevad meile sageli vähem kui pildid Aino Kalda perekonnaalbumist ning iga selle autori austaja oskab täpselt sugupuusse ära paigutada kirjaniku tädisid, tädimehi, poolõdesid ja -vendi, abikaasa sugulasi, lapsi ja lapselapsi, mitmetest abieludest, keerulistest saatustest ja nimedest ning laiast geograafiast hoolimata.Ja last but not least - Aino Kaldale on osaks saanud õnn, et tema loomingule on teiste hulgas keskendunud üks soome praegusaja säravamaid kirjandusuurijaid -professor Kai Laitinen.On Aino Kallas seeläbi meile eriti lähedaseks saanud? Või kõigele vaatamata jäänud kaugeks inimlikke mõõtmeisse mittemahtuvaks jumalannaks, keda ta pihtimustest hoolimata või just nende tõttu veelgi raskem mõista. Nagu teda oma päevikus iseloomustab Elo Tuglas: "See klaasselge vaimse ning füüsilise profiiliga naine oli liiga ilus päris inimlike tunnete jaoks." Lisades - "Eelistan jumalannale siiski inimest."
Aino Kallas - jumalanna, inimene või libahunt? II
21. november 1997
Kirjanik Maimu Bergi ettekanne raamatu "Aino Kallas" esitlusel Soome Instituudis 18. novembril.***Saatus on vist siiski olnud jumalanna poolel, lastes Aino Kalda nimel veel praegugi, rohkem kui sada aastat pärast tema sündi (1878) ja 40 aastat pärast surma (1956) värskena kõlada. Ja seda ta mõlemal kodumaal, Soomes ja Eestis. Tänasest raamatupoest võib leida nii Aino Kalda kirjutatut kui tema kohta öeldut. Ja neid raamatuid tuleb, nagu näeme, aina juurde. Nüüd veel ka filmiseriaal.
Kuidas alustada teed Aino Kallase juurde.
Alles hiljaaegu sai eesti lugeja oma kätte kirjaniku päevikud eestikeelses tõlkes. On palju arutatud, kas Aino Kallas oma suure enesepaljastusliku julgustükita- päevikute trükki andmiseta - oleks olnud nii intrigeeriv, nii kaua lugejate ja uurijate tähelepanu orbiidis püsiv. Kuigi päevikute avaldamise põhimotiiv ei olnud autori julgus või edevus - põhjus oli palju proosalisem: kodu kaotanud inimese rahapuudus. Ja on püütud oletada, milline kirjanik oleks Ainost saanud siis, kui ta ellu poleks astunud Oskar Kallas ning koos tollega kogu Aino Kalda loomingu paremiku ainestik: Eesti, selle saared, ajalugu, inimesed, legendid, loodus. Ja samas - kui palju huvitavat oleks meil, eestlastel, jäänud märkamata või avastamata oma looduse, ajaloo, inimeste juures, eelkõige niisugust, mille müstikat, erilisust ja romantikat oskas näha just võõrsilt tulnud kirjaniku pilk.
Paraku on need oletused spekulatiivsed ja vastata neile ei oska keegi. Kui ehk leidub vastus just Aino Kalda kirjanikuisiku jätkuvas populaarsuses. Raske on ka öelda, kuidas oleks parem selle autoriga esmatutvust alustada- küllap on ehk praeguseks köitvam ja põnevam ta elu, andeka ja rahutu hinge rabelemine ajaloo ja isiklike sündmuste dramaatilises võrgus, nii tihedalt seotud meie kultuurilooga. Milliseks teejuhiks selle omapärase kirjaniku juurde kujuneb esmaspäeval nähtud sümboolikarohke film?
Kirjapandu kirjutajast olulisem.
Mina tutvusin Aino Kaldaga kõigepealt ta loomingu kaudu. Aastate eest, toona veel koolitüdrukuna, suvitades väikeses Eesti alevikus, sattusin Aino Kalda novellidele ning leidsin neist tookordse kirjanduse üldises kontekstis värskelt ja ootamatult mõjunud romantilis-müstilist meeleolu, mis hästi sobis nii vaikse maakoha idülli kui ka mu enda noorusigatsustega. Olin terve tolle suve Kalda sõnade lummuses.Kirjutajast palju olulisem oli mulle kirjapandu. Sest hoopis uue pilguga nägin nüüd alevikust läbi voolavat, tumedate põõsaste vahele kaduvat jõge, suurt tamme tagaõues, loojuva päikese kiiri õhtuhämaras mustendava metsa ladvus. Ei olekski mind siis veel huvitanud selle inimese igapäevaelu rõõmud ja mured, kelle kummalise loomingu vahendusel mu oma kodune loodus järsku müstiliselt kõnelema oli hakanud ja inimeste siseilm saanud meelikõditavat salapära. Võib-olla oleks kirjaniku lähem tundmaõppimine lugemiselamused tavalisemaks muutnud.Huvi Aino Kalda isiku vastu tuli hiljem ja ta päevikute läbi otsekui pealesunnitult, aga siis nägin juba kõike ümbritsevat paraku argiste, kriitilistegi silmadega.Usun, et Aino Kalda meistritööks jääb just tema ilukirjanduslik looming, eelkõige triloogia - "Barbara von Tisenhusen", "Reigi õpetaja" ja "Hundimõrsja". Täis armastuse ja surma müstikat, tundejulgust, üleloomuliku muutumist loomulikuks suurte tunnete läbi ja jäämist ometi nii salapäraseks. Sama salapäraseks nagu läbi uduvalge suveöö vilksatav graatsiline vari - susi või libahunt?"Ja poole lidumise pealt kas siis suure jooksukiiruse tõttu või sellepärast, et päikese- või kuukiired ta külgi torkisid, muutub see susi ühtäkki naervaks naisterahvaks, kes pistab pidurdamatult silmapiiri poole kihutama." Nii kirjutab libahundist-naisest Clarissa Pinkola Estés. Ja küllap on naiskirjanik - ühelt poolt ema, abikaasa, naine, ühiskonnaliige - selge, mõistetav, avatud, teisalt oma maailmadesse põgenev looja - just see pelutav ja salapärane libahunt."
Kirjanik Maimu Berg: "Milline kirjanik oleks Aino Kaldast saanud siis, kui ta ellu poleks astunud Oskar Kallas ning koos tollega kogu Aino Kalda loomingu paremiku ainestik: Eesti, selle saared, ajalugu, inimesed, legendid, loodus."
Aino Kallas - jumalanna, inimene või libahunt? I
20. november 1997
Ilmus Kai Laitise uurimus Aino Kallase loomingu peateemadest ja taustast. Teisipäeval esitleti Soome Instituudis kirjastuselt Sinisukk ilmunud Kai Laitise koguteost "Aino Kallas". Raamat, mille kallal Laitinen töötas 40 aastat, ilmus Soomes kaheköitelisena, Eestis aga üheköitelisena ja peaaegu 700-leheküljelisena. Teose on tõlkinud ning autori nõusolekul Eestile kohandanud Sirje Kiin.Avaldame siinkohal esimese osa kirjanik Maimu Bergi ettekandest raamatu "Aino Kallas" esitlusel. Teine osa ilmub homses Sõnumilehes.
Jumalanna või inimene.Eelöeldut arvestades ei ole vist tänuväärsemat autorit kui Aino Kallas, kellelt lisaks tema ilukirjanduslikule loomingule on lugejale jäänud ta päevikud ja mälestused ning kelle kirjavahetus poolõe Helmi Krohni ja sõbratar Ilona Jalavaga on Soomes ilmunud kahes paksus kommentaaridega varustatud köites. Naine, kelle hingesopid on nii põhjalikku läbivalgustust leidnud, et tundub lihtne autorit ka ilukirjanduslike tegelaste tagant ära tunda. On isegi kõhe, et üks elu, mis mitte väga ammu ja hoopiski mitte kaugel meist elatud, on meie ees nii nüanssideni avatud. Meie endi esivanemate ja lahkunud sugulaste fotod kõnelevad meile sageli vähem kui pildid Aino Kalda perekonnaalbumist ning iga selle autori austaja oskab täpselt sugupuusse ära paigutada kirjaniku tädisid, tädimehi, poolõdesid ja -vendi, abikaasa sugulasi, lapsi ja lapselapsi, mitmetest abieludest, keerulistest saatustest ja nimedest ning laiast geograafiast hoolimata.Ja last but not least - Aino Kaldale on osaks saanud õnn, et tema loomingule on teiste hulgas keskendunud üks soome praegusaja säravamaid kirjandusuurijaid -professor Kai Laitinen.On Aino Kallas seeläbi meile eriti lähedaseks saanud? Või kõigele vaatamata jäänud kaugeks inimlikke mõõtmeisse mittemahtuvaks jumalannaks, keda ta pihtimustest hoolimata või just nende tõttu veelgi raskem mõista. Nagu teda oma päevikus iseloomustab Elo Tuglas: "See klaasselge vaimse ning füüsilise profiiliga naine oli liiga ilus päris inimlike tunnete jaoks." Lisades - "Eelistan jumalannale siiski inimest."
Aino Kallas - jumalanna, inimene või libahunt? II
21. november 1997
Kirjanik Maimu Bergi ettekanne raamatu "Aino Kallas" esitlusel Soome Instituudis 18. novembril.***Saatus on vist siiski olnud jumalanna poolel, lastes Aino Kalda nimel veel praegugi, rohkem kui sada aastat pärast tema sündi (1878) ja 40 aastat pärast surma (1956) värskena kõlada. Ja seda ta mõlemal kodumaal, Soomes ja Eestis. Tänasest raamatupoest võib leida nii Aino Kalda kirjutatut kui tema kohta öeldut. Ja neid raamatuid tuleb, nagu näeme, aina juurde. Nüüd veel ka filmiseriaal.
Kuidas alustada teed Aino Kallase juurde.
Alles hiljaaegu sai eesti lugeja oma kätte kirjaniku päevikud eestikeelses tõlkes. On palju arutatud, kas Aino Kallas oma suure enesepaljastusliku julgustükita- päevikute trükki andmiseta - oleks olnud nii intrigeeriv, nii kaua lugejate ja uurijate tähelepanu orbiidis püsiv. Kuigi päevikute avaldamise põhimotiiv ei olnud autori julgus või edevus - põhjus oli palju proosalisem: kodu kaotanud inimese rahapuudus. Ja on püütud oletada, milline kirjanik oleks Ainost saanud siis, kui ta ellu poleks astunud Oskar Kallas ning koos tollega kogu Aino Kalda loomingu paremiku ainestik: Eesti, selle saared, ajalugu, inimesed, legendid, loodus. Ja samas - kui palju huvitavat oleks meil, eestlastel, jäänud märkamata või avastamata oma looduse, ajaloo, inimeste juures, eelkõige niisugust, mille müstikat, erilisust ja romantikat oskas näha just võõrsilt tulnud kirjaniku pilk.
Kirjapandu kirjutajast olulisem.
Mina tutvusin Aino Kaldaga kõigepealt ta loomingu kaudu. Aastate eest, toona veel koolitüdrukuna, suvitades väikeses Eesti alevikus, sattusin Aino Kalda novellidele ning leidsin neist tookordse kirjanduse üldises kontekstis värskelt ja ootamatult mõjunud romantilis-müstilist meeleolu, mis hästi sobis nii vaikse maakoha idülli kui ka mu enda noorusigatsustega. Olin terve tolle suve Kalda sõnade lummuses.Kirjutajast palju olulisem oli mulle kirjapandu. Sest hoopis uue pilguga nägin nüüd alevikust läbi voolavat, tumedate põõsaste vahele kaduvat jõge, suurt tamme tagaõues, loojuva päikese kiiri õhtuhämaras mustendava metsa ladvus. Ei olekski mind siis veel huvitanud selle inimese igapäevaelu rõõmud ja mured, kelle kummalise loomingu vahendusel mu oma kodune loodus järsku müstiliselt kõnelema oli hakanud ja inimeste siseilm saanud meelikõditavat salapära. Võib-olla oleks kirjaniku lähem tundmaõppimine lugemiselamused tavalisemaks muutnud.Huvi Aino Kalda isiku vastu tuli hiljem ja ta päevikute läbi otsekui pealesunnitult, aga siis nägin juba kõike ümbritsevat paraku argiste, kriitilistegi silmadega.Usun, et Aino Kalda meistritööks jääb just tema ilukirjanduslik looming, eelkõige triloogia - "Barbara von Tisenhusen", "Reigi õpetaja" ja "Hundimõrsja". Täis armastuse ja surma müstikat, tundejulgust, üleloomuliku muutumist loomulikuks suurte tunnete läbi ja jäämist ometi nii salapäraseks. Sama salapäraseks nagu läbi uduvalge suveöö vilksatav graatsiline vari - susi või libahunt?"Ja poole lidumise pealt kas siis suure jooksukiiruse tõttu või sellepärast, et päikese- või kuukiired ta külgi torkisid, muutub see susi ühtäkki naervaks naisterahvaks, kes pistab pidurdamatult silmapiiri poole kihutama." Nii kirjutab libahundist-naisest Clarissa Pinkola Estés. Ja küllap on naiskirjanik - ühelt poolt ema, abikaasa, naine, ühiskonnaliige - selge, mõistetav, avatud, teisalt oma maailmadesse põgenev looja - just see pelutav ja salapärane libahunt."
