Ainus asi, mis ei muutu, on see, et kõik muutub :)
Nii ka selles osas, mis Õhtu-Kallas 15 maja ning mu siinseid tegevusi puudutab.
Õnneks
on eksinud kõik need, kes arvasid, et siin majas talvel elada ja olla
ei kannata. Tõsi, veetorud on vahepeal saanud 24m pikkuse soojakaabli,
et nad ära ei külmuks ning viimase kuu ajaga olen ära kütnud 2 ruumi
puid, kuid need kõik on pisiasjad, mis tunduvad igas mõttes täiesti
teisejärgulised.
Mu plaanid ja unistused, et ma muukui aga kirjutan siin selles loomingu- ja
inspiratsiooni majas, on kujunenud sootuks teistsuguseks. Elu ja asjade
vaatlemise ning rahuliku kirjutamise asemel olen end elule ja ümbritsevatele
inimestele avanud ning sahmerdan kümnel rindel, sest kõik tundub ühtmoodi huvitav ja oluline - sellest tulenevalt on asjad kulgenud täiesti oma
rada ...
"Kui nüüd oskaksin kirjutada kõigest nõnda, nagu tahaksin! Kujutada seda nii elavalt ja sügavasti, nagu olen seda tundnud!
Mu
süda on täis õnne ja eluiha. On, nagu oleks päike pääsenud paistma
pärast mitmeid süngeid aegu. Elu naeratab mulle, see on nagu põnev
raamat, mille iga lehekülg toob kaasa uut veetlust.
Ja ometi on kõik
läinud hoopis teisiti, kui olin mõtelnud. Sellest näeb, kui hästi Jumal
teab, mis meile kunagi on parim."
Aino Kallas, 15. mai 1897
Oma päeviku köite, mil nimeks "Pärjapunuja", sissejuhatuses kirjutab Aino Kallas sedasi:
"Kahtlemata
on lugejal neilt seoseta märkmeilt täielikku järjekindlust oodata juba
seetõttu asjata, et igal päeval on "oma mure", oma sisu ja tõde. Nende
tõde on niisiis juba hädasunnil vaid piiratud ja hetkeline - päevatõde.
See ei takista teda siiski olemast sellisena ilmtingimatu, ehk küll
muidugi, seda mööndagu, mõnikord tahtlikult kergelt maskeeritudki.
Inimesele on haruharva lubatud vaadata isegi omaenese hinge sügavusse
ilma seda segava katteta.
Nõnda on nendegi päevaraamatu lahtiste
lehtede kirjutaja lugu: hinge katmatus on mõnikord tahtmatagi ehmatanud
ja peatanud sule:"
/Stockholm, 26. IX 1952/
"Nüüd
läheb mu elu nagu paat kosekeerises, ei aita enam miski; pigistan vaid
hambad kokku. Täna hommikul ta kiri, siis ta telegramm, siis Oskari ja
laste kirjad. Ja just praegu ta kõlistas, et tuleb poole tunni pärast
siia.
Pool eluaega olin kaldalt vaataja, vaatasin, kuidas teised
inimesed rühmasid, armastasid ja kannatasid, olles ise varjul. Nüüd lööb
elu mul enesel üle pea"
/25. oktoober 1917/
"Ma
ei ole midagi kirjutanud. Olen elanud, suuremalt osalt valusaid
elamusi, valu sellepärast, et inimhingede vahel on ületamatuid sügavusi.
Ja siiski püüad läbi valugi üha uuesti teist leida, üha uuesti uskuda,
et siiski, et siiski on mingi võimalus ühineda.
Oleme palju koos olnud, palju, palju rääkinud. Arvan, et me mõlemad hirmsasti kulume.
Mehe ja naise vahel võib olla ainult armastus, kõik muu on ebaloomulik.
Ega saan kunagi sellest kõigest pikemalt kirjutada, nüüd on elu nii ülivõimas, et ma ei suuda selle kohta eneselegi aru anda."
/28. oktoober 1917/
"Nüüd, kui ma tõeliselt
olen elanud, ei ole mulle päevik meelde tulnud, ei Helsingis ega siin.
Tahaksin siiski üht ja teist üles märkida sellest oma elu suurest
kriisist, kas või iga päev natuke.
Aga nüüd mõistan, miks tugevasti, intensiivselt elavad inimesed päevikut ei vaja. Need on elamatuse õhkkonna jaoks."
/15. november 1917/
"Aino!
Kui Sa selle kirja saad, siis ei ole mind enam. Ägedus ja metsikus on
praegu nii suur, et meid iga silmapilk surmata võidakse. Siiatoomisel
peksti mind ja suunati revolver ähvradavalt mu otsaesisele.
Oleksin
veel elada tahtnud. Olin oma eluõhtut nii ilusana kujutlenud - lapsed,
sõbrad, teadlikusliku töö võimalus, reisid - ja soov Sinule, Aino,
sisemiselt ikka lähemale saada, mida rohkem meie väline inimene närbub.
Seda viimast õnne ei ole mulle antud ja ma olen hingeliselt nii murtud
ja arg, et ma ei julge seda ka tulevikult loota. See teeb surma kui
mitte soovitavaks, siis ikkagi kergemaks. Sinu armastus on tähendanud
mulle nii palju, et elu ilma selleta on mulle üliraske, kuigi ehk
vaibuks see akuutne valu, mis nüüd väsimata närib mu keha ja hinge.
Ma
ei süüdista Sind milleski, Aino. Kes julgeb kohtunikuks hakata, kui
küsimuses on hingeelu salapärased seadused? Aga mulle on nii raske, et
ma enam ei ole see, kes on Su hingele lähedal. Tänan Sind, Aino mu
armas, kõige eest, mis Sa mulle oled olnud. Oled andnud mulle rohkem,
kui oleksin julgenud elult loota. Suudlen Sind tänulikult. Jumal
õnnistagu Sind kõige eest! Ja anna mulle andeks, kui olen Sinu vastu
eksinud".
Kiri, mille suursaadik Oskar Kallas saatis oma abikaasa Aino Kallas´ele
8. veebruar 1918
...ja soov Sinule, Aino, sisemiselt ikka lähemale saada, mida rohkem meie väline inimene närbub
Kes julgeb kohtunikuks hakata, kui küsimuses on hingeelu salapärased seadused?
Need kaks mõtet liigutasid mu hinge ja südant ning teevad seda praegugi, kui neid ridu üle mitme kuu uuesti loen.
"Isiklik,
intiimne päevik kuulub enamal juhul nn. pihtimuskirjandusse. See eeldab
ennekõike, et kirjutajal on olemas peale kõigile nähtava päevaelu veel
teine, alateavusesse surutud, mis samuti vabanemiseks nõuab oma vormi.
Päevikupidamine võib aastate jooksul just nagu verre sööbida, muutuda
teiseks loomuseks, paratamatuks nõudeks, mille hooletusse jätmine ei
anna rahu.
Seesuguse päevaraamatu kirjutaja ei otsi harilikult ise
üldse avalikkust, isegi mitte lugejaskonda, vaid, vastupidi, väldib neid
hoolega, üha oma üksikõnet jätkates."
/Stockholm, 26. IX 1952/
Aino
Kallas, kelle kirja pandud ridade rütmis ma mingi ajahetkel elasin ja
hingasin, on kahtlemata mu eelmise aasta parim ning kõige olulisem
kaaslane - tema mõtted kogetuna Õhtu-Kallas 15 majas - lahe maagia ja
"kokkusattumus" :)
Selle tulemusel olen hakanud mõistma päris
paljusid asju ja nii mõnigi nüanss paistab sootuks teises valguses. Kõlab
võib olla pisut kummaliselt, kuid tunnen, et olen
leidnud hingesugulase!
Tänu temale ei ole ma ka enda peale ülearu kuri, et mu esialgne plaan 2012 a jooksul esimene raamat trükki anda, teoks ei saanud. Tundsin,
et kui mul oli valida elamise ja kirjutamise vahel, siis tuli valida (tahtsin valida:), elamise
ning ringitoimetamise.
Samas, nüüd tunnen väga tugevalt ja selgelt, et vajan selle igatpidi
aktiivse ja sotsiaalse elu tasakaalustamiseks kirjutamist. Kohe väga
vajan, sest ilmselgelt on kirjutamine on miski, milleta ma ei saa, kohe üldsegi ei
saa.
Midagi oleks nagu kohe väga puudu, nii et viimastel päevadel
olengi taas oma kaustiku ja pastaka järele haaranud, mis sest, et
enamikel juhtudel on tegu täpselt sama asjaga, millest Ainogi kirjutab,
et jätkan oma üksikõnet:)
Ju mul on siis peale nähtava elu veel teine, alateadvusesse surutud, mis vabanemiseks oma vomi nõuab!
Vaatamata
sellele, et me ei veeda majaga koos pooltki nii palju aega kui ma
algselt plaanisin, on meil selja taga peaaegu et ühine jõuluaeg ning
täiesti ühine aastavahetus, kus toad olid mõnusalt soojad ja rahvast
täis :)
Lisaks oleme lahedad elukaaslased, kes tähistavad oma kooselu tähtpäevasid.
Nii ilmus meil 4 kuu täitumisel ühine
fotoalbum :) Poole aastase kooselu puhul andsin meie ühise aja kohta lühiülevaate enda
blogis.
Ja
nüüd, kui ...heh, kusjuures alles praegu vaatasin kuupäeva ja kuna kell
on üle südaöö, ning kätte on jõudnud 10. jaanuar, on meil just täna
järjekordne tähtpäev - 8 kuud. Oeh mind ja minu kuude lugemisi :) Ütleme
siis nii, et selleks puhuks valmis noortel siin majas üks
video.
Aino Kallas, foto Eesti Filmiarhiiv